Lasteaiaga alustamine on suur samm nii lapsele kui ka tema vanemale. Mõlemale võib see alustamise teekond olla võimatult väsitav ja üüratult ärritav. Kirjutan seda postitust eesmärgiga olla enda kogemuste ja teadmistega toeks emadele-isadele, kes alles seda teekonda alustavad.
Esimene samm on lasteaiaks ettevalmistumine. Vaata lapse tulevase lasteaia graafikut ja proovi laps samasse rütmi harjutada juba enne aeda minekut. Meie õppe- ja mängutegevustele pigem ei keskendunud, vaid viisime lapse uneajad lasteaia omadega samaks ja söömisi proovisime ka võimalikult hästi ajastada. Söömistega oli see mure, et laps koduses keskkonnas nii palju energiat ära ei kulutanud, niiet ei tahtnud väga palju süüa ka, aga me suurt numbrit sellest ei teinud. Samas tahan öelda, et mähkmevabaks me enda last ei harjutanud, see tuli lasteaias kambavaimuga kaasa ning sama lugu oli ka lauakommetega. Olen märganud, kuidas lapsevanematele neid kahte punkti rõhutatakse, kuid reaalsuses õppis laps need alles aeda minnes ära ja keegi ei nurisenud.
Lapsevanemana proovi ka ennast vaimselt valmis panna. Paljudel läheb alustamise teekond libedalt, aga on täiesti okei kui see nii ka ei lähe. Et sa peale esimesi aiapäevi istudki lasteaia parklas ja nutad. Sinu laps on sinu kalleim vara ning muidugi võib olla keeruline teda alguse kuudel täiesti võhivõõraste usaldusse jätta. Mina ise olin esimesed nädalad (võib-olla ka kuud) täiesti vaimselt ribadeks ja tundus, et kõigil teistel läheb palju paremini kui meil.
Aga kuidas lasteaeda viimist kõige parem lahendada on? Meie praeguse lasteaia direktor rõhutas, et lapse võiks aeda tuua isa, sest ta on tavaliselt vähe tugevama närviga ja need lapsed olevat ka silmnähtavalt rahulikumad, kes isadega tulevad. Tagantjärgi mõeldes, oleksin ma tõesti võinud pigem abikaasa sinna alguse perioodi saata, sest tõesti mul oli keeruline lapse ees olla rõõmus ja enesekindel. Oluline ongi, et laps näeks, et tema vanem näeb lasteaeda kui mega lahedat kohta, kus on hea ja mõnus ja tore.
Meie lastesõimes toimus drop-off nii, et läksime koos lapsega garderoobi, riietasin ta seal toariietesse ja andsin rühmauksel õpetajale sülle. Meil töötas see tehnika hästi. Samas aga olid mõned lapsed, kelle vanemad soovisid, et õpetaja ise lapse garderoobis kohe üle võtaks ja vanem ruttu ära saaks minna. Ma arvan, et õiget ja valet meetodit siin üleandmisel ei ole, iga lapsevanem ise tunnetab, kas temal ja ta lapsel on parem kiire üleminek lasteaiakeskkonda või vajavad nad veidi rahulikku kohanemisaega.
Aga kuidas ma ikkagi lõpuks jõudsin sellesse punkti, et andsin oma väikese nutta tihkuva lapse järjepidevalt hommikuti õpetaja sülle? Hakkasin enda mõtteviisi muutma. Alguses olin mõelnud, et kuidas ma jätan ta sinna, ta ei tunne ju mitte kedagi ja mitte keegi ei pööra AINULT temale tähelepanu ja ta ei tunne end seal ju turvaliselt?! Lisasin lihtsalt igale sellele jubedale mõttele sõna "veel". Sain üks hetk lihtsalt aru, et ma pean talle enne andma võimaluse kohanemiseks, et ta saaks läbi kogemuse aru, et see koht tõesti on turvaline, tal on alati turvaline täiskasvanu, kelle poole pöörduda ja seal tõesti-tõesti on niiiii lõbus, et päeva lõpuks ta ei taha sõprade juurest isegi koju oma pere juurde tulla. Ma ei saa ju oodata inimeselt, kelle ajukene on arenenud vaid mõned aastad, et ta ühe-kahe päevaga kohaneb täiesti uue sotsiaalse ruumiga. Ja peale sellest aru saamist märkasin ka oma aialapses muutusi, sest ta nägi, et mina usaldan tema lasteaeda ja õpetajaid ning hommikuti reaalselt ei olnudki ta enam kurb, vaid jooksis juba lehvitamata rühmatuppa (ja mina jälle härdalt pisarat poetamas, et üks kadalipp on jälle möödas minu pisikese hingekese teekonnal).
Kui sul on veel lisaks minu jutukesele midagi öelda või küsida, siis kirjuta julgelt kommentaaridesse!
Ja veel kasulikku lugemist teile:
1. Soovitusi lasteaiaga harjutamise perioodiks.
2. Alushariduse pedagoog jagab soovitusi: kuidas muuta lasteaiaga harjumine kergemaks?
3. 8 lihtsat viisi, kuidas toetada last lasteaeda või lastehoidu minekul.